NÕUANNE MESINDUSHUVILISELE

Septembri lõpus-oktoobri algul, pärast talvepesade lõplikku korrastamist, tuleb teha monitooring, mille käigus selgub varasema lestatõrje efektiivsus. Kui oktoobris variseb loomulikul teel pere kohta 2-5 lesta, tuleb olla valmis varakevadiseks lestatõrjeks. Kui lestade loomulik varisemine on enam kui 5 lesta ööpäevas, tuleb teha veel sügisel tõhus tõrje.

Oktoobris tehakse põhjalik kärgede sorteerimine ja mittekõlbulikud kärjed sulatatakse vahaks.

Esimeseks kärgede sorteerimise kriteeriumiks on nende värvus. Kui veel mõned aastad tagasi sorteeriti kärjed värvuse järgi kolme suuremasse rühma (tumepruunid, helepruunid ja heledad), siis nüüd on olukord seoses põllumajanduses massilise pestitsiidide kasutamisega muutunud. Mida tumedamad on kärjed, seda rohkem sisaldavad need saasteaineid. Saasteainete hulka arvatakse ka kemikaalid, mida mesinikud ise kasutavad lestade tõrjumiseks. Nendeks on tsümiasool-hüdrokloriid (Apistol), taufluvinaat (Apistan), amitraas (Apivar) flumetriin (Bayvarol) kumafoss (Perizin), On leitud, et eespool nimetatud lestatõrjevahendite jääkide mõjul vahas väheneb üleskasvatatavate emade kehakaal. Samuti on täheldatud, et akaritsiidijääke (lestatõrjevahendite üldnimetus) sisaldavale kärjepõhjale ei taha mesilased kärge ehitama hakata, või nad teevad seda väga halvasti.

Heledad, samasuvised kärjed paigutatakse kärjehoidlas kas korpustesse, hermeetiliselt suletavatesse kastidesse või kärjekappidesse. Kärjeraamide vahe hoidlas jäetakse kärjetänava laiuse piirides (10-11 mm). Kärgede peale asetatakse vedelikku hästiimavast materjalist 15 x 15 cm suurune lapp, millele tilgutatakse iga kastis või korpuses oleva kärje kohta 1 ml. vähemalt 80%-list äädikhapet. Seejärel kaetakse kast või korpus kilega ning jäetakse kuni kevadeni seisma.

Tume- ja helepruunid kärjed sulatatakse vahaks. Soovitatav on sulatada eraldi, sest tumedamatest kärgedest tuleb vaha halvemini välja. Eraldi sulatatakse kärjekaanetis, millest saadakse kõige puhtam vaha.

Kärgede vahaks sulatamiseks kasutatakse mitmesuguseid seadmeid ja vahendeid, ning igal mesinikul on vaha sulatamiseks omad nipid. Ühiseks nõudeks on vaha sulatamisel vihma-või lumevee kasutamine (lubjarikas kaevu- või allikavesi selleks ei sobi!). Samuti on kõik mesinikud ühel meelel selles, et vaha sulatamiseks ei kõlba vasest, rauast või malmist valmistatud nõud.

Pärast toorvaha saamist (esimene sulatamine) tuleb see veel teistkordselt sulatada, et eemaldada õietolm jm. lisandid. Teistkordsel sulatamisel on soovitatav jätta vaha sulas olekus seisma vähemalt 24 tunniks, mille jooksul sadestuvad õietolm ja muud lisandid vahaketta alumisele pinnale, kust need eemaldatakse. Soovitus: õietolmu ja muude lisandite eemaldamine vahaketta alumiselt poolelt on hõlpsam, kui see ei ole veel päris maha jahtunud.

Oktoobrit loetakse mesilasperele esimeseks talvekuuks. Keskmine söödakulu pere kohta on oktoobris 1,0-1,6 kg.

Septembris on korje loodusest lõppenud ja kontrolltaru kaal näitab pidevat kahanemist.

Kanarbikupiirkondades võib kuu esimeses pooles veel korjet olla, kuid mesinikel, kes tegutsevad põllumajanduspiirkondades, on käsil juba pesade koondamine. Mesilasema on munemist piiranud ja septembrikuu teises pooles ei ulatu ööpäevas munetud munade arv oluliselt üle 300.

Pesade koondamise kõrval tuleb jätkata varroalesta tõrjumist ja täiendussööda andmist. Pesade koondamisel jäetakse talvepessa ainult need kärjed, mis on mesilastega tihedasti asustatud. Tuleb jälgida ka seda, et igal talvepessa jäetaval kärjel oleks vähemalt 2,5 kg sööta. Pesa keskele, lennuava kohale, kuhu eelduste kohaselt tekib talvekobar (u. 3-4 raami), oleks otstarbekas jätta kärjed, mille allservas on veidi (3-4 cm) vaba ruumi, et mesilased saaksid tiheda talvekobara moodustamiseks kärjekannudesse pugeda. Pesade koondamisel tuleb jälgida ka seda, et pe

rele jääks kevadiseks arenguks piisavas koguses valgusööta e. suira. Minimaalne suirakogus peaks olema vähemalt 1-1,5 kg. Pindalaliselt piisab suirakogusest, mis võiks moodustada summaarselt ühe (eesti taru) pesaraami pindala. Kuigi talvituvad mesilased kasutavad väga vähe suira, on see oluline varakevadel, kui pere hakkab hauet kasvatama.

Pärast pesade koondamist tuleb hoolitseda ka selle eest, et pesas oleks talvekuudel piisav ventilatsioon. Kui tarus puudub ventilatsioon põhja kaudu (vanema konstruktsiooniga ja lamavtarud), tuleb õhuvahetus tagada läbi lennuava. Talviseks õhuvahetuseks piisab, kui lennuava on avatud 1 cm ulatuses iga talvepessa jäetud (eesti taru) pesaraami kohta. On soovitatav, et lennuava suurust pärast pesade koondamist (ega ka hiljem) enam ei muudetaks, sest igasugune õhuvahetuse muutus võib esile kutsuda mesilaste ärrituse ja eelkobara või talvekobara lagunemise.

Üheks väga oluliseks tööks on peredele täiendussööda andmine. Täiendussöötmisega tuleb alustada selliselt, et see oleks lõpetatud septembrikuu keskpaigaks. Hilisem, eriti väiksemate koguste söötmine võib ergutada peret uuesti hauet kasvatama, mille tulemuseks on suurem sööda-ja energiakulu, ning hulga nõrkade töömesilaste üleskasvatamine.

On levinud arvamus, et talvesööda täienduseks antava suhkrusiirupi töötavad ümber vanad, tööta jäänud lennumesilased. Tegelikult see siiski nii ei ole, vaid talvesööda ümbertöötamisest võtavad osa ka nooremad mesilased, kes kulutavad selleks märkimisväärse osa oma rasvkehast. Suhkrusööda söötmisega tuleb pidada piiri ning jätta igale perele talvesöödaks vähemalt 8 kg kvaliteetset mett. Meeraamid paigutatakse pesade korraldamisel enam pesa äärtele, nii, et need oleksid mesilastele kättesaadavad varakevadel, kui algab haudme kasvatamine. Talvesööda täienduseks antav suhkrusiirup valmistatakse tavaliselt vahekorras: 3 kg suhkrut 2 liitri vee kohta Kui siirup on valmistatud sellises vahekorras, sisaldab 1 liiter siirupit 0,77 kg suhkrut.

Täiendussööda arvestuse aluseks ongi suhkrusiirupi valmistamiseks kulunud suhkru hulk. Sööda valmistamiseks võib kasutada kuni 80 kraadini soojendatud vett, aga seda võib valmistada ka külma veega. (Hoiatus!!! Keeva veega valmistatud siirup lõhnab, mis võib esile kutsuda perede omavahelise varguse, halvemal juhul massilise röövimise!)

Söödasiirupile võib lisada 1-3 supilusikatäit koirohuteed 10 liitri kohta, nosematoosi profülaktikaks ja ennetamiseks. Teiseks lisandiks täiendussöödas võib olla sidrunhape. Söödasiirupile lisatud happed pärsivad Nosema -eoste arengut ja sööda kristalliseerumist. 

Sügisesele täiendussöödale võib sidrunhapet lisada kuni 0,3 mg 1 kg suhkru kohta. Sidrunhape lisatakse jahutatud söödale, vahetult enne selle kasutamist. Olgu siinkohal lisatud, et erinevate autorite poolt antud soovitused sidrunhappe kasutamise kohta erinevad ligi 50 korda. Ettevaatust!!

Mesilastele talveks täiendussööda andmisel on kaks vaatenurka. Esimene, mis pooldab korraga suurte söödakoguste andmist, on põhjendatud sellega, et siis väheneb kiiresti vaba kärjepind ja hilise vähese elujõuga mesilaste põlvkonna üleskasvatamine on praktiliselt välistatud. Samas aga piiratakse ühekordsete suurte söödakoguste söötmisel mesilaste juurdepääsu söödale, et sööt oleks kärgedesse kantud mitte ühe, vaid 3-4 ööpäevaga. Väikeste kogustega (eriti ebakorrapäraselt) söötmisel on oht, et see ergutab noortel mesilastel üla-ja alalõuanäärmete tegevust, mille tulemuseks on ema parem söötmine ja seeläbi ka munemise hoogustumine ning suure hulga vähese elujõuga mesilaste üleskasvatamine.

Septembrikuus tuleb jätkata ka varroalesta tõrjet.

Võib öelda, et mesilaspere uus aasta saab alguse, kui mesi on võetud ja toimub uue, talvituma mineva põlvkonna mesilaste üleskasvatamine. Uue põlvkonna kasvatamisega pannakse alus nii pere edukale talvitumisele kui ka järgmise aasta saagile.On kindlaks tehtud , et talve ei ela üle 60,8% neist mesilastest, kes on koorunud enne 25. juulit.(Krizan, 1979) 25.juuli ja 25 augusti vahel koorunud mesilastest hukkub talvel keskmiselt 17-20% ja 25 augusti ja 10 septembri vahel koorunud mesilastest ei ela ületalve 11-15%. Peale 10 septembrit koorunud mesilastest hukkub talveperioodi esimeses pooles juba üle 30%. Seega kuuekuist talveperioodi taluvad paremini need mesilased, kes on koorunud enne 10 septembrit. Teisisõnu- järgmise aasta meesaak ja perede talvitumine, sõltub jooksva aasta meevõtmisest, millal seda tehakse, et anda õigel ajal emale ruumi munemiseks. Teiseks sõltub talvitumine sellest, kuipalju mett ära võetakse ja kuipalju perele talvesöödaks jäetakse. .

  Mee võtmisega tuleb alustada siis, kui produktiivkorje loodusest lõpeb.   Kõige selgemalt annab korje lõppemisest teavet kontrolltaru. Kui kontrolltaru kaal ei näita enam juurdekasvu (või on juurdekasvud minimaalsed, alla 0,5 kg päevas) on korje loodusest praktiliselt lõppenud. Eesti eri paigus lõpeb looduslik korje erineval ajal. Kui Lõuna-Eesti põllumajanduspiirkondades lõpeb looduslik produktiivkorje juba juulikuu II või III dekaadis, siis kanarbikupiirkondades võib see jätkuda veel 3-4 nädalat. Samuti ei ole välistatud augustis lehemeekorje.

Teiseks

 meevõtmise aja määramise märgiks on mee küpsemine. Mee küpsust saab määrata :

a) instrumentaalselt, ehk mee niiskusesisalduse mõõtmisega kas areomeetri või refraktomeetri abil; Väljavurritatava mee vee (niiskuse) -sisaldus ei tohi ületada 20% (EV Valitsuse määrus nr. 41.)

b) organoleptiliselt, ehk selle järgi millises ulatuses on meeraamid kaanetatud (meevõtmise algusperioodil loetakse küpseks, mesi, kui kärjed on kaanetatud 2/3 ulatuses. Korjeperioodi lõpupoole aga loetakse küpseks mesi, mis kärje pööramisel ja selle raputamisel enam kannudest välja ei tilgu.

 Kolmandaks korje lõppemise märgiks on isamesilaste e. leskede tõrjumine pesa äärmistele raamidele , kust nad hiljem   tarust välja visatakse.                                                                                                                  

  Meevõtmist võivad häirida järgmised tegurid:

a) mesilaste tigedus: korje lõppemisel loodusest, muutuvadki mesilased mõnevõrra tigedamaks ja hakkavad rohkem oma pesa kaitsma. .

  Teiseks ohuteguriks meevõtmisel võib olla   massilise varguse e, röövimise tekkimine.   Esimesed röövimise tunnused on mesinikku saatvate mesilaste arvukuse suurenemine ( enne järgmise taru avamist saadab mesinikku mõnikümmend kuni mõnisada ebameeldivalt sumisevat mesilast.) Näib, et nende ebameeldivalt sumisevate mesilaste poolt väljasaadetud signaal ärritab ka tarusolevaid mesilasi Olgu siinkohal öeldud, et selline nähtus on järjest süvenenud viimase 20-25 aasta jooksul. Silmas tuleb pidada , et mesilastel ei oleks meevõtmise ajal juurdepääsu väljavõetud kärgedele, ega ka tarust väljalõigatud meega kärjesildadele.

  Kui aga   on juba alanud mõne pere massiline ründamine , siis on tõhusamaks abinõuks rünnatava pere paigutamine pimedasse, jahedasse kohta 2-3 päevaks.

    Mitte mingil juhul ei tohi jätta (ka ühte) röövitavat peret saatuse hooleks, sest röövimine üha intensiivistub ja võib haarata terve perede grupi või ka mesila, mille tagajärjeks on juba mitmete või paljude perede hukkumine.

  Kindlasti tuleb   kohe peale meevõtmist alustada varroalesta tõrjega. Lesta tõrjumise meetoditest  käesolevas kalendris pikemalt kirjutada ruumi puudusel ei ole võimalik.   Varroatoosi (varroosi) tõrje kohta on ilmunud piisavalt kirjandust, millest üheks uuemaks ja paremaks (vaatamata mõnedele küsitavustele) tuleb pidada Taani Mesinike Liidu väljaannet, mis tõlgiti 2018 aastal ka eesti keelde. Soovitatav väljaanne kannab pealkirja

Juulikuus korje jätkub, sest õitsevad veel valge ristik, juunikuu lõpupoole hakkavad õitsema mitmed pärnaliigid ja kui läheduses on kanarbikualasid, siis kuu lõpus võib loota korjet ka kanarbikult. . Kärjed täituvad kiiresti nektariga, sest juulikuu algusepoole näitab kontrolltaru kaal rahuldavaid juurdekasve. ( 2-4 kg päevas).. Nektari juurdetulekuga aga väheneb kärjepind ning ema on sunnitud munemist piirama isegi kuni 300-400 munani ööpäevas. Juulikuu lõpus munetud munadest kooruvad mesilasd   augusti keskpaiku, kes moodustavad märkimisväärse osa talvitumaminevatest mesilastest ( talvel hukkub nendest keskmiselt 17-20%). See tähendab seda, et juba juulikuus tuleb alustada valikuliselt meevõtmisega, et anda emale munemisruumi ja seega üles kasvatada vastupidav mesilaste põlvkond. Kuu lõpupoole kontrolltaru kaaluiibed vähenevad ja peale 20. juulit tavaliselt lakkavad. Viimase 10 aasta vaatluste põhjal lõppes produktiivkorje Lõuna-Eestis kõige varem 17. juulil ( 2013) ja kõige hiljem 31. juulil ( 2017 A.R.) . Koos meevõtmise alustamisega , tuleb hinnata ka olemasolevate emade väärtust. Kui emad on märgistamata ja nende vanus treadmata, siis on ainuke võimalus nende kvaliteeti hinnata haudme väljanägemise järgi.   2 aastased ja vanemad emad tuleb kõik välja vahetada. Seda on soovitatav teha   ajal, mil loodusest on veel korje. Kui looduslik korje lõpeb, muutub emade vahetamine juba keerulisemaks ja ebaõnnestumise korral on üha raskem leida asendusvõimalusi. Olgu siinkohal märgitud, et tunduvalt paremini talvituvad just noorte , samasuviste emadega pered.

Üks eesti mesinduse eestvedaja ja esimesi mesinike koolitajaid Fr. (Priidu, Riidu) Kask (1864-1940) on öelnud, et mesiniku meistriklass väljendub oskuses mesilasperesid ületalvitada.

  Juulikuus ei ole välistatud ka sülemlemine. Hilise , juulikuise sülemlemise põhjusi võib olla peamiselt kaks: esiteks sunnib peret sülemlema ruumipuudus,eriti kui kärjed on täidetud nektariga või meega. Sellisel juhul võib sülemlemine toimuda täiesti ootamatult ja sülem lennata välja ka siis , kui emakupus on alles muna. Tavaliselt põhjustab sellise sülemlemise olukord, kus emal ei ole olnud pikemat aega ruumi munemiseks. Ema kõhnub, muutub kergemaks ja on võimeline sülemiga välja lendama.

Teiseks juulikuus perede sülemlemise põhjuseks on juulikuus puuduv või väga vilets korje. Hakkavad tulema n.n. „näljasülemid“. Pered on arenenud suve jooksul tugevaks , mistõttu korje lõppemisel loodusest tekib perede arengus seisak, mis kutsubki esile sülemlemiase. Kui üldreeglina on meil levinud arvamus, et sülemlevad ületalvitunud emadega pered, siis nii ühtede kui teiste põhjuste puhul selline reegel ei kehti. Sülemleda võivad ka samasuviste emadega pered. Sellised hilised sülemid on tihti väikesed (kaaluvad 1,5-2 kg) ja ei taha laskuda ega kobarduda.

  Kui sellist sülemit on veel võimalik päästa, siis see osa perest, mis jäi vanasse asupaika on väga raskes seisundis, sest noore ema koorumiseni võib olla veel nädal või veel enam aega. Oma aja võtab noorel emal ka küpsemine enne paarumislendu. Samal ajal aga on emadega pered juba oma isamesilased tõrjunud kas äärmistele kärgedele, või on hoopis tarust välja ajanud, mistõttu võimalus paaruda eluvõimelise ja hea päritoluga lesega on jäänud üsna väikeseks. Sellised pered on otstarbekam võimalikult kiiresti mõne teisega ühendada.

  Juba juulikuu algul või keskpaigas tuleb üle vaadata mee käitlemise vahendid : meevurrid, lahtikaanetamise seadmed ja vahendid mee selitamiseks ja säilitamiseks.

  Kohe peale meevõtmist on vaja teha varroalesta monitooring ja alustada perede vabastamisega parasiitidest. Nüüd, kui mesilased on rikkalikul söödal tugevaks arenenud , võib kasutada erinevat kevadisest tõrjest ka karmimaid vahendeid. (Vaata Varroos. Turvaline strateegia 2018).

Juunikuus jätkub perede areng , sest emade munemine on saavutanud maksimumi .Emad munevad 2000-2500 muna ööpäevas. Samas ei ole vaibunud ka perede sülemlemismeeleolu .   Juunikuu on enamikes põllumajanduspiirkondades kapeakorje kuu.

Juba enne peakorje saabumist on vajalik üle vaadata mesilaste korjemaa ja otsustada, kas mesila hajutada või mitte. Mesila hajutamisel tuleb mesilaste 10-12 perelised grupid paigutada üksteisest vähemalt   2 km kaugusele, Peakorje alguseks loetakse vaarika ja valge ristiku õitsemise algust. Peakorje saabumisest annab kindlamat tunnistust kontrolltaru kaaluiive. Kui kontrolltaru ööpäevane juurdekasv ületab 1,0- 1,5 kg, on peakorje alanud. Nüüd peab mesinik jälgima, et mesilastel ei tekiks mee paigutamisel ruumipuudust. Arvestada tuleb ka sellega , et äsja tarrutoodud nektari paigutamiseks vajatakse ligi neli korda rohkem kärjepinda,kui küpse mee paigutamiseks. Seega tuleks hoolikalt jälgida kontrolltaru näitusid ja vastavalt sellele toimida korpuste või magasinide lisamisel.

Kui kontrolltaru kaaluiive on 2kg ööpäevas , vajab pere nektari paigutamiseks vähemalt 4 (eesti taru) raami. 6 kg nektari paigutamiseka aga juba 12-14 tühja kärge.

Juuni on ka perede paljundamise aeg. Perede paljundamise meetodeid on mitmeid, millest peamised on: loomulik sülemlemine, perede poolitamine, lennuperede ja võrsikperede tegemine.

Juunikuus tuleb moodustada ka teatud hulk varuperesid (umbes 10% perede üldarvust) (võrsik.või iduperesid)

et vajadusel oleks sealt võtta emasid vanade või kadumaläinud emade asendamiseks.

 Juunikuus tuleb erilist tähelepanu pöörata haudmekärgede väljanägemisele, sest juunikuus , kui hauet on pesas palju, võivad kiiresti levida ka haudmemädanikud. Tänapäevane tehnoloogia, mil on üha enam kasutusel korpustarud, on haudmehaiguste avastamine keerukam, sest mitmes korpuses paiknevat peret on keerukam põhjalikult läbi vaadata. Igal juhul, kui haudmeväli on ebaühtlane, kus juba kaanetatud haudme vahel leiame päris noori vaklu või ka mune, tasub olle tähelepanelik. Kui aga mõned vaglad on muutnud oma kuju ja värvust, või on haudmekaanetis sisse vajunud ja auklik, tuleb kindlasti pöörduda volitatud veterinaararsti poole, kes võtab haudmest proovid ning saadab need laboratooriumi uurimiseks. Haudmehaiguste avastamisel tuleb loobuda valehäbist ja kindlasti sellest teavitada   kohalikku VTA osakonda.   Edasine tegutsemiskava määratakse juba veterinaarameti poolt.

  Juunikuus alustatakse ka valikulise mee võtmisega. Siinjuures tuleb silmas pidada, et meeraamid oleksid kaanetatud vähemalt 2/3 ulatuses. Juunikuu on see aeg, mil varuda kvaliteetset mett peredele talvesöödaks. Juunikuus on ka õige aeg emadevahetuseks, sest juunis õnnestub see kõige paremini. Emade vahetamise vajadus selgitatakse välja juba   perede kevadise läbivaatuse ajal, aga ka jooksvalt , vastavalt pere arengule ja toodangule.

 1-15. maini võtab PRIA vastu teateid mesilasperede arvu kohta. Mesilasperede arvu ja asukoha teatamine on vajalik selleks, et vältida mesilasperede mürgistusi taimekaitsetööde ajal.

  Maikuus hakkavad õitsema mitmed meie oludes head ja massiliselt esinevad korjetaimed nagu kopsurohi, harilik vaher, võilill, karusmari, sõstrad ja kuu lõpupoole kirsipuud, ploomipuud ja õunapuud ning paljud teised korjetaimed. Loodusest koguvad mesilased rikkalikult õietolmu . Pered arenevad hoogsalt ja ema muneb ööpäevas juba 2000-2500 muna. Vastkoorunud mesilaste arv ületab väljalangevate (ületalvitunud ) mesilaste arvu juba 3-4 kordselt. Käib pere uuenemine. Koos pere uuenemisega tekib peredesse ka lesehaue. Lesehaudme tekkimine on märgiks, et pered võivad varsti sülemlema hakata. Kui tuletada meelde n.n. „neljakümne seadust“, siis on esimeste munade munemisest lesekannudesse , kuini esimese sülemi väljumiseni jäänud 40 päeva.

 Tuleb alustada ka biloogilise varroalesta tõrjega, s.t. lesehaudme eemaldamisega peredest. Selleks tuleb juba kuu algul peredesse paigutada spetsiaalsed raamid, kust on hõlpsam lesehauet eemaldada. Üsna julgelt võib eemaldada esimest lesehauet, mille üleskasvatamisega on tegelenud ületalvitunud mesilased. Nendest leskedest suurem osa (ligi 95%)on suguvõimetud, ning nagunii on looduse poolt määratud hukkumisele . Samas tuleb aga hoida lesehauet nendes peredes, kes hästi talvitusid, olid vähem nakatunud haigustesse (viirused ja nosema) ja ka vähem vastuvõtlikud varroalesta kahjustustele. ( erinevused suve jooksul allavarisenud lestade koguarvus võivad olla 10 kordsed.: 1500-2000 kuni 17 000-ni A.R.)

  Maikuus tuleb jälgida ka mesilaste tervislikku seisundit, sest vahelduva korje tõttu võivad mesilastel esineda lehemee mürgitus ja õietolmumürgitus. Lehemeemürgituse kliiniline pilt on üsna sarnane nosematoosile ja on tingitud sellest, et sügisel pessa jäänud lehemett hakkasid mesilased tarbima kevadel, kui loodusest korjet nappis. Nosemast saab eristada lehemeemürgitust mesilase kesksoole välimuse järgi. Kui nosemat põdeva mesilase kesksool on kurdudeta ja valkjas, siis lehemee mürgituse korral on kesksool tumepruun või must. Ravi: tarust tuleb eemaldada mittekvaliteetse söödaga raamid ja anda mesilastele 1-2 korda suhkrusiirupit (1:1),   1-1,5 liitrit korraga.

  Õietolmumürgituse korral on mesilaste soolestik täidetud kuivavõitu õietolmuga , pärasool on paksenenud, mille sisu on ookerkollane. Peresid saab aidata kui nendele anda suhkrusiirupit (1:1), korraga 1-1,5 liitrit, kuni mürgitustunnused kaovad.

  Maikuus tuleb olla väga hoolikas ka pesade laiendamisega. Enamasti püütakse laiendamise vajadust põhjendada sülemlemise ärahoidmisega. Tegelikult tuleb aga meeles pidada seda, et sülemlemine on mesilaspere loomuliku paljunemise viis ja kui see on teatud mesilasrassidele omane, siis selle vastu on pesade laiendamine üsna ebaefektiivne võte.

Ebaefektiivne on ka sülemikuppude regulaarne eemaldamine. Mõne päeva jooksul ehitatakse eemaldatud emakuppude asemele uued , mille vältel pere on suhteliselt passiivses seisundis ja mis lõpuks päädib sellega , et sülem võib väljuda ka siis, kui esimene emakupp on veel kaanetamata .

 Kui pere on juba hakanud emakuppe ehitama, siis on ainuke ja efektiivne võte vana ema eemaldamine perest.

  Vana emaga võib moodustada võrsik-või idupere, ning põhiperele jätta alles üks sülemikupp. Veel parem , kui on võimalus anda sülemlemismeeleolus perele kindla päritoluga , ammperes kasvatatud emakupp.   Selles meetodis kahtlejate ümberveenmiseks tooksin fakti, et sellistes peredes, kust eemaldati vana ema ja see asendati küpse emakupuga ületas töökus noore ema munemahakkamisel kontrollperesid ligi 4 (loe neli ) korda. Sellistel peredel ulatusid päevased korjed (kaaluiibed) 7-9 kg-ni, kontrollpere 2-2,5 kg vastu. . Selline „pidu“ kestab tavaliselt kuni esimese haudme kaanetamiseni, siis pere tööhoog hakkab raugema. Kauem kestab selline töökus peredel, kus ema asendamisel kupuga oli rohkem kaanetatud hauet. Loomulikult on üsna keerukas kirjeldatud tehnoloogia rakendamisega suurtes ja väga suurtes mesilates.

  Maikuu lõpupoole algab ka produktiivkorje, mistõttu tuleb lamavtarudele peale panna magasinid ja korpustarudele meekorpused. Tihtipeale kuuleme nurinat, et mesilased ei taha minna ülemisse korpusse või pealeasetatud magasini. Siinkohal soovitus: magasini või korpuse pealeasetamine peab toimuma siis, kui alumises korpuses või pesaruumis ei ole veel tekkinud raamide ülaossa kaanetatud meega vööndit.

  Maikuus tuleb alustada ka emadekasvatusega. Emadekasvatust on soovitatud alustada võilille õitsemise algul. On ka teine soovitus – paremad tulemused (parem emakuppude vastuvõtt, hiljem ka emade paarumine) on saavutatud siis, kui emadekasvatusega on alustatud õunapuude õitsemise algul. Arvatavasti on noorte emade parem paarumine (väiksem kadumaminek) tingitud sellest, et siis on juba suurem leskede arv ja seoses sellega ka emade paarumise tõenäosus parem. Oluline on see, et paarumislennule väljalennanud noort ema asuks jälitama võrdlemisi suur arv isamesilasi e. leski. Looduslikes tingimustes asub paarumislennule väljalennanud ema jälitama 200-600 isamesilast. See on tõeline looduslik valik!

Aprill on mesinikule väga töörohke kuu. Kui märtsis ei olnud võimalik perede kiirläbivaatust teha, siis on see vaja läbi viia aprillikuu algul. Kiirläbivaatuse esmane eesmärk on söödavarude ja pere tugevuse ja ema olemasolu hindamine. Kiirläbivaatuse käigus eemaldatakse pesast tühjad, mesilastega katmata, rikutud, hallitanud suiraga ja võimalusel ka roojaplekkidega kärjed. Nõrkadel peredel võib ka kärjetänavad kitsendada 8 mm-le. Pesad kaetakse soojalt. Viiakse läbi esimene varroalesta monitooring. Selleks kasutatakse kas võrkpõhja (korpustarudel) või asetatakse raamide alla 1-2 ööpäevaks valge, õliga määritud joonestuspaber. Kui ööpäevas langeb alla 1-2 lesta, võib piirduda mõne “pehmema” lestatõrje vahendi kasutamisega (BeeVital HiveClean). Varakevadine 1-2-kordne lestatõrje piirab ületalvitunud lestade populatsiooni ja seega lestade arvukuse järsku suurenemist kogu suve jooksul. Võib kasutada ka oblikhappe lahuse tilgutamist.

Teiseks olulisemaks tööks

  on taru põhjade vahetamine või nende puhastamine. Kui tarudel on vahetatavad põhjad, siis saab nende vahetamist teha ka suhteliselt jaheda ilmaga (piisab mõnest plusskraadist). Kui põhjade vahetamise ajal on välisõhu temperatuur +5 °C ümber, on põhi mesilastest praktiliselt puhas ja seda saab kohe asuda tarulangetisest puhastama. Puidust tarupõhjadelt eemaldatakse tarulangetis, need kraabitakse konkspeitliga puhtaks ja põletatakse leeklambiga üle. Plastist ja muust materjalist valmistatud tarupõhjade puhul aga tuleb valida meetod, mis suhteliselt vähe kahjustab materjali, millest põhi on valmistatud (pesemine, desinfitseerimine jne). Lamavtarudes on põhjade puhastamine mõnevõrra tülikam ja selle saab ette võtta siis, kui väliõhu temperatuur on tõusnud +10...+12 °C. Lamavtarudes nihutatakse pere koos raamidega taru ühte otsa ja puhastatakse esmalt mesilastest vabaks jäänud pool, siis nihutatakse raamid puhastatud taruossa ja puhastatakse taru pesaruumi teine pool. Tõhusam ja vähemtülikas on perede kohene tõstmine puhastesse desinfitseeritud tarudesse. Põhjade puhastamine või vahetamine annab perede arengule suurema hoo, ja mida varem seda tehakse, seda kiiremini hakkavad pered arenema.

Kolmandaks oluliseks teguriks

perede kevadisele arengule on söödavarud. Kui söödavaru on ebapiisav (alla 6 kg), hakkavad mesilased ema munemist piirama. Kui puuduvad söödaga varukärjed, võib kasutada valgusööda lisandiga kandit või valmistada täiendussöötmiseks suhkrusiirup vahekorras üks liiter vett 1 kg suhkru kohta. Kevadise täiendussöötmise muudab keerukamaks asjaolu, et ööd on veel külmad, mistõttu suuri ja pesa külgedele asetatavaid raamsöödanõusid ei ole otstarbekas kasutada, sest nendes jahtub sööt kiiresti ja jahtunud sööta mesilased enam võtta ei taha. Samas jällegi ergutab vedel sööt pere arengut enam kui tahke sööt või pesa peale asetatud kandi.

Kevadel, märtsis--aprillis, kui pered on juba aktiveerunud, hakkavad nad tarvitama ka rohkem süsivesikuterikast sööta ja suira, mis omakorda kutsub esile suurema veetarbe. Nii vajab pere, kus on umbes 6 raami hauet, nädalas ligi 2 liitrit vett, seega 300 ml päevas. Sellise veekoguse tarrutoomiseks peavad mesilased tegema päevas vähemalt 7000-7500 väljalendu. Kui välisõhu temperatuur on alla +8 °C, ei pöördu ligi pooled vee järele lennanud mesilastest tarru tagasi.

Aegade jooksul on konstrueeritud väga mitmesuguseid mesilaste jootjaid, kuid põhinõue on see, et vesi soojeneks jootjas päikese käes ega jahtuks kiiresti maha. Kõige parem on, kui mesilaste joogivesi oleks 18-20 °C soe. Kevadisele joogiveele lisatakse vähesel määral kaaliumpermanganaati (vesi peab olema vaevumärgatavalt roosakas), et pidurdada Nosema eoste arengut.

Mesilaste mineraalainete (soola) vajaduse rahuldamiseks asetatakse jootmislaua alumisele kolmandikule kotike seguga, mis koosneb 2 osast pestud liivast ja ühest osast jämedast soolast. Aprillikuus on perede areng hoogne ja pesad vajavad laiendamist. Esimesed laiendamised viiakse läbi ülesehitatud kärgedega, kusjuures need asetatakse viimase haudmeraami ja söödakärje (kattekärje) vahele. Aprillikuus hakkavad õitsema ka mitmed head kevadised korjetaimed nagu punapaju ja raagremmelgas, mis annavad perede arengule sisse suure hoo. Ilusate ilmade korral võib pajudelt saada ka produktiivkorjet. Piirkondades, kus on palju pajusid, tasub mõelda ka koorimismagasinide kasutamisele.

Aprillikuu lõpupoole võivad mõned pered ka sülemleda. See ei ole tavaliselt loomulik sülemlemine, vaid on tihti vaikse emadevahetuse tagajärg, sest mesilased vahetavad esimesel võimalusel välja ema, kes on talvel põdenud nosematoosi. Aprillikuus on keskmised ja tugevad pered sedavõrd arenenud, et nendele võib anda juurde uue korpuse. Tavaliselt soovitatakse uus korpus asetada pesakorpuse peale ja korpused hiljem ringi vahetada. Sama edukalt võib uue korpuse asetada ka talvise pesakorpuse alla. Kui loodus on piisavalt kiire arenguga ja aprillis hakkab õitsema harilik vaher, võib pesade laiendamiseks kasutada ka kärjepõhja.

Märts on meie laiustel mesilastel kuues talvituskuu. Mõiste talvituskuu ei ole päris täpne, sest tegelikult algas haudme kasvatamine juba veebruaris, mis tähendab mesilasperele teist raskemat ja keerukamat kuud. Märtsis suureneb järsult perede söödakulu, mis võib ulatuda 1,6 kilost kuni 3,7 kiloni. Suurenenud söödakulu on tavaliselt tingitud väga suurtest välisõhu temperatuuri kõikumistest. Summaarne söödakulu ulatub märtsi lõpus 8-9 kiloni pere kohta.

Märtsikuus on soovitatav külvata tarude vahele lumele tuhka, turbapuru või muud taolist, mis kiirendab lume sulamist. Lume kiiremale sulamisele aitab kaasa ka lume läbitallamine. Taru esikülgede eest tuleb eemaldada sinna sügisel pandud kuuseoksad, eterniitplaadid või puitkilbid, kuid samas tuleb hoolitseda selle eest, et lennuava jääks varju ka südapäeval, mil päike paistab kõige eredamalt. Taolise varakevadise päikese toime eest on kaitstud need tarud, mis on paigaldatud lendlatega põhja või loodesse.

Nüüd tuleb tarude lennuavad puhastada tarulangetisest. NB! Surnud mesilased ja tarulangetis tuleb koguda ämbrisse! Mitte mingil juhul ei või lennuavade puhastamisel eemaldatud langetist lumele laiali loopida, nagu võime mõnikord näha mesindusalastes õppevideotes. Lennuavadest saadud langetist tuleb hinnata kõigepealt organoleptiliselt. Kuiv ja vahapuru sisaldav langetis viitab normaalsele talvitumisele. Niiske või märg langetis aga näitab, et ventilatsioon on olnud puudulik ja tarus on palju niiskust. Jämenenud tagakehaga mesilased ja langetise ebameeldiv lõhn annavad märku

Märtsikuus toimub tavaliselt mesilaste puhastuslendlus. Enne puhastuslendlust võib tarude ette ja ka vahele laotada kuuseoksi, õlgi jms., et tarust välja lennanud mesilased ei peaks laskuma veel sulamata lumele. Kui puhastuslendlus toimub ajal, mil lumi on juba sulanud, siis tuleb kuusokste või õlgedega eriti hoolikalt katta lume sulamisveest tekkinud loigud, sest mesilased võivad nendes massiliselt hukkuda.

Kui päikesepaisteliste ilmadega tõuseb õhutemperatuur varjus +6 kraadini, hakkavad mesilased juba lendama. Massiline puhastuslendlus aga toimub peamiselt temperatuuril +8...+10 °C. Kui mesila ümbruses on inimasumeid, võiks naabreid hoiatada mesilaste võimaliku massilise puhastuslendluse eest, sest nad võivad lennata kuni 250 meetri kaugusele ja tühjendada oma pärasooled eredavärvilistele aga ka heledatele objektidele (sõiduautod, kuivama riputatud heledad riideesemed jne.) Eriti keerukas on mesilaste roojaplekkide eemaldamine heledatelt riideesemetelt, sest paljukiidetud ja reklaamitud pesuvahendid on mesilaste roojaplekkide vastu enamikus võimetud.

Mesinikul tasub puhastuslendluse ajal mesilas viibida (kindlasti tumedamates riietes) ja lendlust jälgida. Tugevad ja hästitalvitunud pered lendavad massiliselt ja hoogsalt ning lendlus kestab 20-30 minutit. Mõned pered aga lendavad loiult: mesilased väljuvad tarust üksikult, lendavad madalalt ja laskuvad puhkama taru katustele, tarude esiseintele, aga ka maapinnale. Tihti roojavad selliste perede mesilased ka lennulauale, taru esiseinale jne. Sellised pered tuleb üles tähendada, et nendega edaspidi tegeleda. Mõned pered aga ei kiirusta üldse puhastuslendlusele tulekuga. Kui selline asi juhtub, ei tasu veel meelt heita, sest meil on tihti tegemist mitmesuguste rasside ristanditega, mistõttu mõnel perel ilmnevad tumemesilase kohaliku populatsiooni tunnused, kes ei kiirustanud kevadel puhastuslendlusele tulekuga. Viimase 10 aasta sees on registreeritud kõige varasem puhastuslendlus 10. märtsil ja kõige hilisem 5. aprillil. Puhastuslendluse ajaks on soovitatav lendlad täies ulatuses avada ja langetisest puhastada.