Kuidas eesti mesinikud Dalmaatsias, Šolta saarel mesinikul külas käisid.
Muljeid jagab Liia, kes on aktiivselt osalenud erinevatel mesindusalastel õppereiside.

Miski ei iseloomusta meie rännakut mesiniku juurde paremini kui järgnevad laulusõnad:
   On neetult ränk see mäkketõus
             ja kahtlema löön oma jõus.
            Vaev on liiga suur.
            Surub ligi maad,
            liialt jõudu nõuab....

Aga me jõudsime kohale, vaatamata sellele et tuli läbida 1,5 km suhteliselt järsk tõus +28 kuumuses. Eestlane on ju visa.  

Mesinik elab mägisel Solta saarel, on kolmandat põlve mesinik. Mesindab Kraini tõugu mesilastega Langstroth-tüüpi korpustarudes. Kollases särgis ja rõõmsameelsena ootas ta meid juba oma kodu väravas.

Loenguruumiks oli viinamarjaväätidega kaetud varikatusealune, kus istekohtadeks olid seatud tarupatjadega kaetud korpused ja oma tegevuse tutvustamiseks mesindamisel vajaminevad vahendid.


 

Saime ülevaate kohalikust mesindusest, mis erineb eestimaisest üsna palju, seda eriti kliimast tingitult.

Nimelt on neil aasta jooksul kaks korjeperioodi: üks septembrist detsembrini (korjetaimeks metsik rosmariin) ja teine algab veebruaris ning kestab ligikaudu juulini (korjetaimeks põhiliselt salvei). Juulis ja augustis mesilasema ei mune, on ka korjepaus kõrge temperatuuri tõttu. Selleks perioodiks jätab mesinik tarru 5-6 kg mett mesilastele toiduks. Samal ajal toimub varroalesta tõrje erinevate preparaatide ja meetoditega, mida finantseerib riik. Saaremesinik oli väga üllatunud, kui kuulis, et meil selleks riigipoolne toetus puudub. Mõlema korjeperioodi meesaak on mesiniku ütlust mööda 20 kg, seega aasta keskmine toodang kokku 40 kg pere kohta.



 

Septembri lõpus toovad oma mesitarud 30 päevaks saarele metsiku rosmariini korjele mesinikud rannikult, kuna nimetatud mesi on parim toit mesilastele talveperioodiks. Talvitumine toimub saarel detsembris-jaanuaris (temperatuur põhiliselt +10, üksikutel päevadel kuni +15), rannikualal on õhutemperatuur madalam ja sellest tulenevalt ka mesilaste talvitumine parem.

Tulutoovate mesindussaadustena loetles mesinik meile 5 nimetust: mesi, õietolm, taruvaik, vaha ja mesilasema toitepiim. Viimast nimetust tootis ta 0,5 kg ja turustab seda lisaks kodumüügile ka kohalikus apteegis. Õietolmu kogumine toimub vaid 2 tundi päevas, 8-st 10-ni hommikul, kuna hiljem oleks päevane temperatuur selleks liiga kõrge. Õietolmu saak toortolmuna on 500 kg, seda säilitatakse sügavkülmas. Turustamiseks segab mesinik õietolmu rosmariinimeega (säilivuseks 1-2 kuud), seda toodet müüb ta biomarketitele.

Taruvaigust ja vahast valmistatab erinevaid tinktuure, salve, seepe ja muid erinevaid kosmeetikatooteid mesiniku abikaasa. Vahast valmistatakse mitmesuguseid küünlaid. Kõiki tooteid müüb pereettevõte ka kohapeal selleks vastavalt sisustatud ruumis.

Esitatud loengut kuulates möödus aeg huvitavalt, emotsionaalselt ja märkamatult. Enne lahkumist saime võimaluse tooteid degusteerida ja soovi korral ka kaasa osta.

Oli väga huvitav ja igati tore külastuspäev, hommikune ränk mäkketõus oli juba ununenud.

Šolta saare tüüpiline arhitektuur ja saar ka kaugemalt vaadatuna.

Mesindusalane õppereis Dalmaatsiasse toimus 2019.aasta septembris. Dalmaatsia on piirkond Horvaatias.
Filmi vaata siit.

xxxxx 

Kuidas mandrimesinikud Muhumaal ja Saaremaal Talvekoolis käisid?!
Emotsioone jagab õppesõidu korraldaja Marianne Rosenfeld

Õppesõidu idee tuli üleöö, vahetult enne jõule,  nagu ikka head ja põnevad asjad. Ettevalmistuseks jäi ca kuu ja seetõttu oli väike kõhedus põues:  kas ikka osalejaid jätkub? Eriti veel siis, kui vahepeal pikad pühad.... Sai siis natukene sisemist võitlust peetud, et kas teha õppesõit jaanuari lõpus või lükata veebruarisse. Aga määravaks sai siiski asjaolu, et 25.jaanuaril algas ju ka uus aasta - METALL-ROTI aasta. Ja kuidas siis seda ikka tähistada, kui mitte koos toredate mesinikega.

Kuupäevad paika pandud, algas ettevalmistava osa 1.etapp - kokkulepped vastuvõtjatega. Siin tuli ka esimene tagasilöök. Ühe Saaremaa ettevõtjaga, kes lubas korraldada nö degusteerimised kui lõunasöögid, tuli uus teade praktiliselt nädal enne sõidu toimumist, et ta ikka loobub meie grupi vastuvõtmisest. Kusjuures ta mitte ise ei hakanud seda teavitamagi ja kirjad jäid vastuseta. Lõpuks telefonitsi kättesaamine ja temapoolne äraütlemine. Aga öeldakse, kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Helistasin Aimar Laugele, kes soovitas lõunasöögikoha ja sealt edasi juba saadi ka ettevõtjad, kes rõõmuga meie 38-liikmelise grupi vastu võtsid. Etteruttavalt ütlen, et meie grupi liikmed omalt poolt täitsid nende müügikassat ikka väga hoolega. Kaasa sai ostetud nii Muhu õlut, ahjusooja leiba-saia kui käsitöövõid.

Õppesõidu ettevalmistava osa 2.etapp läks juba palju ladusamalt. Osalejaid jätkus, nii mesinikke kui meetarbijaid.


Tegelikult sõit Saaremaale võttis meie grupil ikka tükk aega - tiirutades erinevatest paikadest läbi, et osalejaid bussile võtta. Kõigi koduukse ette sõita muidugi ei saanud ja seetõttu pidid nii mõnedki tulema kokkulepitud kohta väga-väga varakult. Kohe nii varakult, et seda kellaaega ei julge siin välja öeldagi.

Koolituse osa algas Tallinnast, kui bussi astus Aleksander Kilk. Ja sel mehel juba juttu jätkub ning väga põnevalt. Kasutamata ühtki materjali, kõik info talle pähe talletatud. Lihtsalt uskumatu. Saime palju huvitavat infot nii saarele sõites kui ka tagasi tulles.


Tegelikult nii meil need õppesõidud bussiga käivadki, et alati on keegi mikrofoni taga, kes jagab oma mesindusalaseid teadmisi. Ja teised kuulavad ning arutlevad kaasa.
Kilomeetrid kaovad märkamatult. Me tegelikult sõitsimegi nö minut-minutisse, et mitte praamilt maha jääda. Päevakava oli tihe.

Kui mandril oli sombune ilm, siis Muhumaa ootas meid päikesega.

Ja loomulikult heatujulise Aimariga, kes kohe minuga riidlema hakkas: miks ma talle ei olevat hommikul ette helistanud, et me ikka praamile jõuame. Tema olevat alles ärganud. Teades Aimarit, siis ei võtnud ma seda osa tema jutust üldse mitte tõsiselt. Kell oli ju ka kaugelt üle keskpäeva.
Aega polnud raisata ja kohe asusimegi Hellamaa Külaseltsi maja saali Aimarilt õpetussõnu kuulama.

Tegelikult oleksid mesinikud muidugi Aimarit kuulanud seal veel tunde ja küsimusi esitanud, kuid keegi peab olema see paha inimene ja selle idülli lõpetama. Eks ma olen see paha inimene harjunud olema, aga igatahes ajasin ma rahva õue, et liikuda Aimari kodu poole ja mesilasi vaatama.

Keegi grupist lausus, et peaksin drooni muretsema, siis hea kõrgelt filmida, kui pikk rivi mesila poole liigub. Järgmine  ligiastuja aga ütles, et õppereisile pandud vale nimi: mis Talvekool, Kevadkool oleks õigem nimi olnud.  +6 kraadi ja päike tekitasid tõesti selle tunde ja ega siis peagi kalendrisse vaatama, et tegelikult oli 25.jaanuar.
Aimar polnud kade mees. Nii mitmelgi tarul võttis katuse maha ja näitas, mida ta mummud hetkel seal tarus ka mõtlevad.

Osad mummud aga olid ise tulnud päikesevanni võtma. Või tulid nad pärast seda, kui me olime neid häirinud? No mitte ei mäleta, sest tegin fotosid rahulikult siis, kui grupp oli edasi liikunud.


Aimar Lauge on väsimatu töömees ja sama väsimatu ka tema isa. Puutööd ju ikka isa tehtud, kes on kuldsete kätega töömees. Ja kes tuli ka neid hullusid mandriinimesi vaatama, kes ei püsi talvel rahulikult oma kodus.

Aimari juures oli palju uudistamist. Mesinikel küsimusi jätkus. Mittemesinikud uudistasid ka hoolega.  Ja soovijate kottidesse mahtus hulgaliselt Muhu mee purke. Ikkagi meretagune mesi....
Väga maitsev mesi, järgi proovitud juba pannkookide peal kui ka lihtsalt lusikaga purgist limpsides. Kui sellises pakendis purki näete, ostke kindlasti.
Tunnid läksid ja kõht hakkas nõudma oma osa. Lõunasöögile oodati meid Muhu Restos
Toiduportsjonid suured ja maitsvad. Õnneks. Vastupidiselt Rüütli SPA-hotellile, kus 19.15 õhtu-buffeele minnes ootasid tühjad anumad. No paar salatilehte ikka sain ja magusat kooki oli ka saadaval, millest ma ise vabatahtlikult  loobusin. Lausa uskumatu, sest õhtusöögi aeg oli ettenähtud 17-20.00. Aga õnneks olid teised õppesõidul osalejad targemad ja juba kella 18-st sööma läinud.
Kuid vaade hotellitoa aknast oli suurepärane.

Millele kulub mesinike õhtune aeg, kui ollakse õppesõidul. Ikka omavahelistele mesindusaruteludele. Ja sellealast juttu oli jätkunud ka SPA-s saunalaval. Võib-olla ka basseinis ujudes. Ei tea, ei osalenud. Eelnevad magamata ööd andsid tunda ja ma valisin võimaluse korralikuks väljapuhkamiseks. Pole ma ju ka mesinik...

Pühapäev algas loomulikult hommikusöögiga ja selle üle enam nuriseda ei saanud. Jätkus kõigile. Ka minule, kes ma jälle viimasel minutil kohvilauda jõudsin.
Ja siis keerasime oma bussinina juba Reo küla poole, kus asub üks väga põnev klooster.
Juba kaugest ajaloost on teada, et ühes õiges kloostris peab olema ka kloostrimesindus. Õde Theofili võttis meid nii armsalt vastu, rääkis väga huvitavalt, kuidas ja miks alustati kloostrimesindusega ja millised raskused on sel teel olnud.  Rahvas kuulas tund aega kloostrikirikus seda huvitavat juttu ja oleks kauemgi kuulanud, kuid enne lahkumist oli üle vaja vaadata ka mesindusruumid. Need olid ülipuhtad. Kõik ahhetasid, kui seda nägid. Uskumatu, kuidas nad seda küll suudavad.
Aitäh, õde Theofili ja teised kloostriõed, nii südamliku vastuvõtu eest. Maitsev tee koos koogi ja ahjusoojade pirukatega oli nagu kirss tordil, mida me ei osanud ju oodatagi.


Nii meie reis kulges. Kaks õppepäeva möödusid lennates. Muhumaale ja Saaremaale tuleb minna kauemaks, sest mesinikel juba juttu jätkub.  Seda me aprillikuus teemegi - mesinik-ettevõtjatega jälle Saaremaale ja siis ootab meid seal juba 5 mesila külastamine.
Tavapäraselt käime reisimas mugava bussiga, seega ärge kartke pikka bussisõitu.




Tegelikult sai filmitud ka mõningased klipid. Kuid nende "kokkukleepimiseks" ja näitamiseks kulub veel aega.

Kohtumisteni järgmistel õppereisidel!